Sunday, December 23, 2012

Naisliikumine Eestis. Marie Reisik, 1926

Jõulud on saabunud. Nagu ikka ollakse pereringis. Vanu raamaturiiuleid sortides jõudsin koguka nahksete nurkadega Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandeni 1926.aastast, mille pealkirjaks "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur." (Haridusministeeriumi Kirjastuselt). Tegemist on ulatusliku artiklite kogumikuga (kokku 1255 leheküljel), mis koondab endas põhjalikku ülevaadet Eestist 1920-ndate aastateni. Muuhulgas leiavad käsitlemist haridus-, rahvastiku-, sotsiaalelu-, majanduse ,rahandus-,tervishoiu küsimused.     

Selles põhjalikus ülevaates kirjutab teiste hulgas Marie Reisik. Tema teemaks on naisküsimus Eestis. Kuna tegemist ei ole väga pika artikliga, siis trükkisin selle pühade puhul arvutisse. Artikkel on väärt uuesti avaldamist kui üks esimesi ülevaateid Eesti naisliikumise ajaloost. Muuhulgas juhiksin tähelepanu sellele, kui julgelt ja millises tähenduses kasutab Marie Reisik oma artiklis sõna "feminist".      


NAISLIIKUMINE EESTIS

Marie Reisik

Esimeseks ja olulisemaks eesmärgiks naisliikumises on olnud vastuolu lahendamine, mis on mõjutatud ühelt poolt nõudeist, mida meie majanduslik olukord ja üldinimlik arenemis-aste seavad naisele, ning teiselt poolt kitsendusist, mis piiravad iganenud seaduste ja kombluste mõjul naise õiguslikku ja sotsiaalset seisukorda. Nii on naisliikumine ilma kultuurriikes läinud sajangu teisel poolel, eriti aga käesoleval, olnud uueks ja silmapaistvaks ühiskondlikuks teguriks. See liikumine on meie ajajärgu huvitavamaid kultuuriväljendusi.

Kui selles liikumises tema algastmeil üksikute kultuurrahvaste naised, õigemini üksikud liikumise eestvõitlejad nägid peamiselt naise õiguslikku seisukorra paranemist, sotsiaalsete olukordade ümberkujundamist, mis võimaldaks naisele ühesugused elamistingimused ja õigused meestega, siis on see liikumine võitnud märksa laiema ulatuse viimse kolmekümne aasta kestes. Selle peamiseks sihiks, peale eelnimetatu, on kõigi inimsoo pahede kõrvaldamine, ükskõik missugusel kujul need ei avalduks. Naisliikumisest, mis enne ülalnimetatud aegu seisis rahvuslikes piires, on kujunenud rahvusvaheline ettevõtte, millisesse on koondunud 40 erirahvusest üle 40 miljoni naise ja nende arv on järjest kasvamas. See on kujunenud üheks teguriks, mis küllaldaselt jõurikas, et aidata inimsugu vastu viia paremale tulevikule.

Eesti naisliikumine ja selle arenemine erineb tunduvalt teiste maade omast. Kuna mujal igal pool naised oma organiseeritud liikumises nägid esimeses joones võitlust nii oma poliitiliste kui sotsiaalsete õiguste eest, polnud Eestis selleks pinda. Siin pidid kuni viimase ajani nii mees kui naine teineteise kõrval võitlema peaasjalikult raske kehalise tööga oma olemasolu eest. Ka püsis Eestis – põllumajanduslikul maal – märksa kauemini kui tööstuslikult arenenud mais see patriarhaalne olukord, mis annab nii mehele kui naisele oma kindla koha kodus ja elus, koha, mis määrab mõlemale oma kohustused ja oma õigused.

Niipea aga kui meie rahva olukord sedavõrd paranes, et võidi juba kõnelda rahva tõusujärkudest, rahvuslikust eneseavaldusest ja isetegevusest, sai märgatavaks ka eesti naise iseteadvuse ärkamine. Eesti naisliikumise alged on pärit meie rahva ärkamis-ajast. See ajajärk meie rahva uuestisünni ajaloos tõi esile rea silmapaistvaid tegelasi paljudel aladel. Ta tõi esile ka meie esimesed naistegelased: Koidula nime all tuntud Lydia Jannseni ja Lilli Suburgi.

Koidula oli oma aja kõige silmapaistvam eesti naine. Tema suur koondav ja inspireeriv jõud kogus ta ligidusse tema aja tähtsamaid tegelasi. See võime, ühenduses ta luuletaja-andega, lõi temale täitsa erineva seisukoha ärkamisajal. Koidula on jätnud enesest mälestuse, mis sädeleb vaimust ja hoost. Kuigi Koidula meie naisliikumisele pole midagi annud otseselt, on tema isik kindlasti rohkesti kaasa mõjunud eesti tolleaegse naise iseteadvuse ärkamiseks.

Teine Eesti ärkamis-aja naistegelane – Lilli Suburg – on seevastu kõige puhtakujulisem feminist. Feminism oli kogu tema tegevuse tõukejõuks, mis avaldus tema esmakordses nais-ajakirja loomises, tütarlaste-koolide asutamises, tema kirjanduslikus toodangus, milles käsitletud naise seisukorda ja hingeelu.

Lilli Suburgi feministlikud kalduvused ja tegevus oli täitsa loomusunnilised. See oli iseteadva naisliikumise algus-aeg kogu ilmas. Lilli Suburgil puudus ühendus ning läbikäimine teiste maade naistega ja tema feministlikud püüded tulevad panna suuremalt osalt ta enese arenemise arvele. Nagu suuremale osale esimestele naisõiguslastele mujal ilmas, sai ka Lilli Suburgile osaks rohkesti mõnitusi oma tegevuse kohta, sest tol ajal käsitleti naisliikumist igal pool väga kergelt ja pealiskaudselt ning arvati, et see on ainult üksikute naiste mänglev vastuolu üldiselt valitseva arvamisega, et naiste tegevus ja püüded ei tohi ulatuda väljaspoole kodu.

Lilli Suburgi tegevus, - kõige pealt hariduse nõudmine eesti naistele ja ta enese tegevus sel alal, sai esimeseks lähtekohaks meie teadlikule naisliikumisele ja selle püüdeile. Mitmed tema õpilased on meie naistegelaste hulgas tuntud jõud.

Kuna ärkamis-ajale järgnes reaktsiooni-ajajärk meie rahva politilises els ja kogu rahva jõud oli pühendatud vaiksele sisemisele ehitustööle, ei saanud ka naisliikumine sel ajal võtta kindlamat ja organiseeritud kuju.
Kuid naine oli enesele võitnud tee haridusele ja iga aastaga suurenes Eestis haritud naiste arv. Need meie esimesed haritud naised aitasid suuresti kaasa eesti naise kui ka rahva rahvusliku iseteadvuse tõstmiseks. See aeg andis meile ka silmapaistvaid naisi mitmel alal. Tarvitseb ainult nimetada luuletaja Anna Haavat, komponisti Miina Hermanni ja eesti kunstlaulu arendajat Aino Tamme.

Käesoleva sajangu esimesil aastail on eesti naisi juba suuremal arvul teotsemas seltskondlikus elus ja ühiskondlikkude ülesannete kallal. Esialgu kannab organiseeritud naistöö küll ainult puht-heategelist laadi, kuid selle põhjustasid meie tookordse organiseerimist takistavad olud. Kui elav huvi meil juba tol ajal valitses feministlikkude küsimuste ja ülesannete vastu, näeme tolleaegse kooli nais-noorsoos. Pea igas Eesti linnas töötasid keskkoolide juures n.-n. õpilasteringid, kus tunti elavat huvi igasuguste ajanähtuste vastu nii politilisel kui ühiskondlikul alal. Nende naisõpilaste-ringide kandejõuks oli juba feminism, need valmistasid meile rea praegusi naistegelasi.

Kui peale 1905.a. revolutsiooni organiseerimisvõimalused avardusid, oli Eestis juba küllaldaselt pinda organiseeritud naisliikumisele. 1905.a. revolutsiooni ajal ja pärast seda esineb eesti naine juba iseteadva kodanikuna mehe kõrval.

Eesti vaimlise elu tolleaegses keskuses – Tartus – asutati 1906.a. märtsikuul esimene puhtfeministlik organisatsioon Eestis – Tartu Eesti Naisselts. See meie vanem naisorganisatsioon, millele peatselt lisaks tuli teisi, - neist kõige suurem Peterburi Eesti Naisselts, mis asutati 1907.a. - , jäi kauaks ajaks eesti iseteadva feminismi keskuseks ja kandejõuks. 1910.a. hakkas Tartu Naisselts välja andma feministlikku ajakirja ”Naiste töö ja elu”. Selle ümber koondus suurem osa meie teadlikke naisi ja naiskirjanikke.
Kui 1917.a. revolutsioon tõi Eestile vabaduse ja iseseisvuse lootuse, oli Eestis naisliikumine juba sedavõrd tugev ja ette valmistatud, et pea ühe kuu jooksul kogu maa kattus kaunis tiheda naisorganisatsioonide võrguga.

Esimesel ülemaalisel eesti naiskongressil, mille kokku kutsus Tartu Eesti Naisselts 1917.a. maikuul Tartus, olid esindatud 17 kodumaa naisorganisatsiooni ja ka Venemaa eesti asunduste värskelt tekkinud naisseltsid. See kongress oli kõige paremaks tunnistuseks, et eesti naine, kuigi tal oli selja taga võrdlemisi lühike arenemisjärk, oli täitsa valminud iseteadev kodanik. Kogu Eesti tunnistas oma ajakirjanduse kaudu, et naiskongress oli otse üllatav oma korralduse tuumakuse ja huvitavuse poolest.

Et eesti naistel oli võimalik asuda organiseeritud tööle alles käesoleva sajangu alul, ajal, mil naisliikumine 
mujal ilmas oli omandanud juba kindla kuju ja võitnud üldise lugupidamise, jäid meil sel alal ära kõik need väärnähtused, mis iga uus ja korraldamata liikumine alul ensega paratamata kaasa toob. Liialdatud ja ühekülgne feminism, naisliikumise esimesed kobavad sammud, mis olid sihitud sarnanemisele mehega, kuid mis on juba ammu vajunud ajamerre, pole Eestis kunagi leidnud nimetamisväärilist vastukõla. Eesti naised astusid avalikku ellu tol ajal, mil naisliikumine nõudis kõige pealt naisele soodsaid arenemisvõimalusi, mil tema eesmärgiks olid need rohkearvulised alad, mis just naisele kõige lähemad, nagu rahva tervishoid, hoolekanne, eriti laste- ja emakaitse, kodukultuur ja palju teisi. Neist lähtekohtadest arenesid kõik nõudmised naisliikumise ülesannete kohta Eestis meie esimesel naiskongressil ja need on jäänud senigi aluseks meie organiseeritud naisliikumisele. Sel kongressil oli eesti naisel esimest korda võimalus deklareerida ka oma politilisi nõudmisi.

Esimesel naiskongressil otsustati asutada Eesti Naisorganisatsioonide Liit, mille ümber koonduksid naiste püüded ja töö. Kuid järgnevad segased ajad ja sõja-aastad lükkasid selle teostamise edasi. Eriti sõja ajal pidid naised pühendama kogu oma tööjõu kodu alalhoidmisele ja sõjaväe eest hoolitsemisele. ”Ühistöö” tegevus-aruanded annavad meile küllalt selge pildi sellest suurest tööst, mis naised sellel ajal ära tegid.
Eesti riigi asutamise päevil võtsid naised ka politikast elavalt osa. Kogukondlikel valimistel esinesid igal pool ka naised kandidaatidena ja paljud neist töötasid meie omavalitsustes. Asutavas Kogus oli püsivalt seitse naisliiget, kes kõik kaasa töötasid komisjonides.

Asutava Kogu naisliikmed võtsid uuesti üles Eesti Naisorganisatsioonide Liidu asutamise ja nende eestvõttel astus kokku Tallinnas 14.nov.1920.a. teine ülemaaline naiskongress, kus asutati nimetatud liit.
Liidu esimeseks eesmärgiks on arendada ja edendada naiste vaimlist ja majanduslikku kui ka nende õiguslikku ja sotsiaalset seisukorda. Peale selle on liit võtnud oma töökavasse igasugused hoolekande-alad, mis ikka ligidal on seisnud naistele ja neid huvitanud, nagu laste-ja emakaitse, rahva üldine tervishoid, suguhaiguste ja prostitutsiooni vastu võitlemise jne.

Nende ülesannete teostamiseks on liidu eestvõttel töötanud kõik meie naisorganisatsioonid, selleks on liidu korraldusel peetud naisseltside juures rida kursusi. Ka on asutatud hulk koole ja asutusi meie naisorganisatsioonide poolt, mille eesmärgiks on just naiste poolt naistele tarvilikuks tunnistatud alade edendamine.

Kujuka pildi ja ülevaate meie naiste tööst iseseisva Eesti ajal andis kolmas naiskongress, mis ära peeti Tallinnas 1925.aasta sügsel ja millest võtsid osa 67 organisatsiooni esindajad.

Praegu töötavad Eestis 31 feministlikku naisorganisatsiooni, mille ümber on kogunenud palju tuhandeid naisi. 
Nende organisatsioonide poolt on kutsutud ellu ja peetakse ülal ligi 50 asutust, suuremalt osalt kutsehariduslikud ja hoolekande-ettevõtted. Pea igal organisatsioonil on oma raamatukogu, pea iga organisatsiooni juures on korraldatud mitmed kursused kutsehariduse ja hoolekande ning rahva tervishoiu alal.

Peale nende puhtfeministlikkude organisatsioonide töötab Eestis veel rida naisorganisatsioone, kellel oma erilised ülesanded. Nii töötab Naiste Karskusliit paljude haruseltsidega ja Ameerika Kristlik Noorte Naisühing oma juurde kuuluvate klubide ning ühingutega. Peale nende kahe suurema organisatsiooni töötavad veel paarkümmend naisseltsi puht-heategevuslikul ja kasvatuslikul alal. – siis on Eestis olemas veel umbes kümmekond kutselist naisorganisatsiooni, nagu halajastaja-õdede organisatsioonid, naisametnikkude seltsid jne. Ja väga paljudes kutselistes segaorganisatsioonides on naistel oma eri-osakonnad.

Tung hariduse järele on eesti naistes lahedamaks muutunud oludes järjest kasvanud. Iseäranis tõestavad seda meie ülikooli andmed. Kogu meie üliõpilaskonnas on naisi meeste arvudega võrreldes umbes 30%. Kõige suurem huvi on naistel filosoofiateaduskonna vastu, järgmisena tulevad kaubandusteadus, õigusteadus, arstiteadus, matemaatika, loodusteadus ja põllumajandus. Teiste teaduskondade vastu näib vähem huvi olevat. – Naisüliõpilaste töö tagajärgi võime hinnata selle järele, et iga aasta ülikooli poolt esimese auhinnaga märgitud teaduslikkude tööde hulgas leidub mitmeid, mille autorid on nais-üliõpilased.

Viimasel ajal on meie ametkondades erilist tähelepanu pööratud naiste kutseharidusele. Tuleb tarvitada seisukohta, et naisele tahetakse võimaldada kutseline ettevalmistus väga mitmel alal. Ka on ülikool annud juba kaunis rohke arvu akadeemilise haridusega naisi, kellest suurem osa töötab oma erialadel. – Üldiselt on praegu Eestis naised töötamas väga paljudel aladel. Kahjuks puuduvad seni täpsad statistilised andmed naistöö kohta Eestis, kuid igatahes on siin töötajate naiste arv väga suur.

Politilises elus on Eesti naine viimsel ajal jäänud õige passiivseks. Praegu on Riigikogus ainult üks naissaadik ja viimseil kogukondlikel valimistel esinesid ainult mõned üksikud naised kandidaatidena. Kuid silmas pidades meie naiste arenemist ja nende elavat huvi ka politiliste küsimuste vastu, peab arvama, et see politilisest elust eemalejäämine on ainult ajutine nähtus. Seda arvamist kinnitab veel asjaolu, et Eestis viimsete aastate jooksul, vististi alaliselt kasvava eluvõistluse mõjul, ilmsiks hakkab tulema teatav vastuolu naiste püüdmistele avalikus elus. Meil on viimsel ajal hakatud naisi eemale tõrjuma mitmelt alalt, eriti on koolipolitikas märgata, et naispedagooge järjekindlalt püütakse eemale tõrjuda juhtivailt kohtadelt. See eluvõitlus, mis ähvardab veelgi teravneda, sunnib vist juba ligemas tulevikus naisi agaramalt teotsema oma seisukohtade kaitseks, kusjuures naistel arvatavasti ka enam võimalik ei ole eemale jääda politikast.

Praegu tundub, et meie noores riigis leidub naistele veel palju tööd aladel, mis neile eriti lähedal, nagu hoolekanne, haridus, eriti naiste kutseharidus ja kasvatus, nii et naistel pole aega, jõudu ega tahtmist anduda erakonna tööle.

Naisküsimusi ja –ülesandeid on Eestis, nagu mujalgi ilmas, väga palju. Need koondavad kõik naised ühisele tööle, hoolimata erakondlikest lahkuminekuist. Nii on ka naisliikumine seni ühendanud meie naisi ühiseks tööks väljaspool erakondi.

Eesti naisliikumine on praegu ajakohastes ja õigetes rööbastes. Seniste kogemuste järel võib arvata, et selle edenemine jääb ka edaspidi sama otstarbekohaseks meie oludes, ja et organiseeritud naistöö püsib väärtusliku tegurina meie riiklikus elus.       

Viide:
Marie Reisik (1926). Naisliikumine Eestis. Kogumikus ”Eesti maa, rahvas ja kultuur.” Tartus, Haridusministeeriumi Kirjastus.  Lk 936-940.


Ülevaatlik ja faktiderohke ülevaade Eesti naistest esimese vabariigi aegses poliitikas on kättesaadav rahvusraamatukogu lehel.

Loe lisaks:

No comments: