Monday, November 04, 2013

Vaikiv ajastu eesti naisajaloos kestab

1882. a. 19. märtsil kirjutab Lilli Suburg Eesti Kirjameeste Seltsile ja palub abi "meie naisterahhva heaks" alustatud käsikirja avaldamiseks. Vastuseks on vaikus. Seesama vaikus kestab tänaseni.

Eelmise nädala neljapäeval külastasin taaskord oma lemmikraamatukogu - Eesti Rahvusraamatukogu. Kuna seekord oli aega vaid loetud tunnid, otsustasin tutvuda Eesti naisajaloo kaasaegsete käsitustega. Avaldatud teostest täieliku ülevaate saamiseks piisas vaevalt mõnest minutist. Millest selline kiirus?

Sooritasin ESTERis otsingu märksõnaga "naisajalugu". Vastuseks sain 531 tabamust, neist vaid 22 (!) eestikeelset allikat. Tegemist on enamasti naisorganisatsioonide nagu nt üliõpilaskorporatsioonide jt pisikeste pehmekaaneliste artiklite kogumikega või kummaliste tõlkeraamatutega. Selle loetelu üheks parimaks näiteks kaasajas on "Kuue samba kutse. Naisena ülikoolis." 176 leheküljeline (!) raamatuke, mis ilmus 2005.aastal ja on tänaseks ammu välja müüdud.

Naisajaloo uurimuse raamistikku jäävateks ülevaateteosteks ongi ainult Vera Poska-Grünthali 1936. aastal avaldatud "Naine ja naisliikumine... " ja Helmi Mäelo paguluses avaldatud "Eesti naine läbi aegade" (Lund 1957, kordustrükk Eestis 2001).

Millest selline vaikiv ajastu naisajaloo uurimuses, mille algusaastaks võiks vast pidada 1957. aastat, mil pagulaseesti väljaandena ilmus Helmi Mäelo initsiatiivist esimene ja viimane ülevaade Eesti naise ajaloost? Vastuse sellele küsimusele andis sügisene naisuurimuse konverents Tartus. Konverentsil tutvustas Endla Löhvkivi oma uurimust akadeemilisest karjäärist ja soost. Intervjueerides teadlasi ülikoolis A ja B (Tallinnas ja Tartus) avastas ta, et naised saavad akadeemias liikuda ainult suundadel, kust mehed ära liiguvad või, mis on nii uued, et mehed sinna veel jõudnud ei olegi. Eriliselt maskuliinse keskkonnana tõi Lõhvkivi esile Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna.

Kui ajalooteaduskond koosneb peamiselt meestest ja tegeleb meestele huvitavate valdkondadega, siis polegi imestada, et naisajaloo uuringute valdkond kui selline Eestisse tänaseni veel jõudnudki ei ole. On küll kirjandusajaloo uurijad, nagu näiteks Eve Annuk, kes on avaldanud otsapidi ajaloo valdkonda liigituvaid artikleid teiste hulgas ka Lilli Suburgist, aga sellega enam-vähem piirdutaksegi. Kus on tervikkäsitused? Kus on ulatuslikumad ülevaated ja analüüsid?

Uurides edasi inglise keelseid allikaid, mis Eesti raamatukogude kaudu on meie teadlastele/tudengitele kättesaadavaks tehtud, siis avastasin hulgaliselt huvitavaid teoseid. Rahvusraamatukogu 5.korruse ühiskonnateaduste saalist leidsin näiteks "A Biographical Dictionary of Women´s Movements and Feminisms. Central, Eastern and South Eastern Europe, 19th and 20th Century." koostanud Francisca de Haan, Krassimira Daskalova and Anna Loutfi (2008). Selles kogumikus oli teiste feministide kõrval toodud ka kolm naist Eestist: Elise Käer-Kingisepp, Vera Poska-Grünthal ja Lilli Suburg. Valiku olid ilmselt teinud Tartu ülikooli teadlased (nemad olid kirjutanud ka naiste elulood), miks just need (eriti Käer-Kingisepp), ei ole raamatus lähemalt selgitatud.

Väga huvitavad naisajaloo uurijale olid veel ka näiteks "Oxford readings in feminism: Feminism and History" (1996) autoriks Joan Wallach Scott või Karen Offeni "European Feminisms 1700 - 1950: A Political History" (2009). Mõlemast kavatsen edaspidi ehk veidi lähemalt kirjutada.

Üldiselt võttes võib selle otsingu põhjal öelda, et eesti keeles feminismist kirjutamine on alles päris algusjärgus. Feminismi riiul Rahvusraamatukogus, mis sisaldab ju peaaegu kõike, mis meie tillukeses keeleruumis avaldatud, on väga lühike. Eriliselt on vaeslapse ossa jäänud ajalugu, mis tänu meeste domineerimisele valdkonna teaduslike autoriteetide nimistus võib Eestis veel aastateks valgusvihust välja jääda. Samas on raamatukogudest siiski leida päris huvitavaid ingliskeelseid allikaid, mis algajale ajaloouurijale teekonna alustamisel heaks abiliseks või saatjaks võiksid olla.

Võrreldes Eestis soouuringuid tutvustavate teoste nimistut kohaliku väikelinna raamatukoguga Rootsis Södertäljes (minu koduraamatukogu), kus soouurimuse riiul on enam-vähem sama pikk, kui Eesti suurimas raamatukogus, peaks küll pilgu maha lööma. Eestis on selle tasemeni, kus omas keeles saab meie naisajaloost lugeda, veel väga väga pikk tee käia. Kuigi ka Rootsis on naisharidusajaloo uurimusi suhteliselt vähe ja valdkond tervikuna alles lapsekingades, siis on kõikidele kättesaadavaid rootsi autorite põhiõpikuid, ülevaateteoseid ja teaduslikke artiklikogumikke kirjutatud juba kaheksakümnendate keskelt alates. Rootsi nais(soo)ajaloo varamust täpsemalt ehk juba edspidi.

   
Loe lisaks:

Marie Reisik (1926) Naisliikumine Eestis
Kai Reinfield (2013) Naise emantsipatsiooni küsimus Eestis 1920.ndatel aastale Postimehe ja Päevalehe põhjal
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest
naised.net
"In search of Estonian Women´s History" Raili Põldsaar ajakirjas ASPASIA 2007, vol 1

No comments: